“Buratino, mu poeg!” karjatas Carlo. “Mida sa ometi teed?”

“Isa, ma ei suuda!” oigas õnnetu puupoiss. “Ta on mul

kogu aeg silme ees! Isa, ma tahan endale naist!”

Papa Carlo võttis höövli ning viis selle tagasi tööriistakappi.

“Vaata, mida sa oled enesega teinud,” lausus ta murelikult

ja pühkis Buratino säärtelt kollaseid höövlilaaste. “Nii ei

või, sa oled isegi peenike. Poja, palun sind, ära enam ennast

höövelda. Ma muretsen sulle naise, luban seda.”

“Neitsi Maarja?”

“Küll sa homme näed. Katsu nüüd magada, varsti juba

koidab.”

Hommikul läks loppis näoga Buratino kooli, papa Carlo

aga asus tegutsema. Poiss on juba suur, tal on tõesti naist

tarvis, mõtles ta.